Videod
www.reporter.ee/2012/01/20/sobralik-tiibeti-mastif-saab-vajadusel-jagu-ka-tiigrist/
Jorry in memory
Status Benevoles Iyan-Hsiang alias Rocco
HD: A/A; ED: 0/0
Mastifite Tõuühingu Aasta koer 2009
Multi tsempion
Rahvusvaheline tsempion
Põhjamaade Võitja 2008
Norra Võitja 2008 & 2007
Leedu Juunior Võitja 2006
Soome Juunior Võitja 2005
Eesti tsempion
Läti tsempion
Leedu tsempion
Baltimaade tsempion
Soome tsempion
Rootsi tsempion
Norra tsempion
Taani tsempion
Põhjamaade tsempion
Fu-Xi Sundari alias Gemo
Meie koduhoidja
Vahest ka nii...................
Chenporewa Ista Iron alias Mõmmu
HD: B/B; ED: 0/0
MAAILMA JUUNIOR VÕITJA 2010
Mastifite Tõuühingu Aasta Koer 2011 - I koht
Mastifite Tõuühingu Aasta Tiibeti Mastif 2011
Mastifite Tõuühingu Aasta Koer 2010 - I koht
Mastifite Tõuühingu Aasta Tiibeti Mastif 2010
Mastifite Tõuühingu Aasta 2010 kõrgeim tulemus
Mastifite Tõuühingu Aasta Juunior 2010 - I koht
Mastifite Tõuühingu Aasta 2010 kõrgeim juuniortulemus
Mastifite Tõuühingu Aasta Kutsikas 2009, aasta kõrgeim kutsikatulemus 2009
Mastifite Tõuühingu Aasta Juunior 2009, aasta kõrgeim juuniortulemus2009
PÕHJAMAADE JUUNIOR VÕITJA 2009
EST JCH & LV JCH & LT JCH & BALTIMAADE JCH
LEEDU JUUNIOR VÕITJA 2010
EESTI JUUNIOR VÕITJA 2010
MAAILMA JUUNIOR VÕITJA 2010
EESTI VÕITJA 2011
RAHVUSVAHELINE TSEMPION
VENEMAA TSEMPION
RKF TSEMPION
EESTI TSEMPION
LÄTI TSEMPION
SOOME TSEMPION
TAANI TSEMPION
Rakvere rahvuslik näitus 17.10.2009 - TP JUN. TP
Läti Molosside erinäitus 01.11.2009 - TP JUN, JUN BIS 1
Sillamäe rahvuslik näitus 28.11.2009 - TP JUN, TP, RÜP1
Liepaja rahvuslik näitus 05.12.2009 - JUN SP/1, JUN SERT
Rahvusvaheline näitus Tallinnas 12.02.2010 - JUN SP/1, TP JUN, TP, RÜP2, JUN BIS 1
Rahvusvaheline näitus Vilnius 13.03.2010 - JUN SP/1, TP JUN, SERT, PI/1, LEEDU JUUNIOR VÕITJA 2010
II Rühma erinäitus Riia 28.03.2010 - JUN SP/1, PI/1, ERIAUHIND, SERT, TP, BIS 1
II Rühma erinäitus Riia 25.04.2010 - JUN SP/1, PI/1, ERIAUHIND, SERT, TP
Mastifite TÜ XII erinäitus Luigel 15.05.2010 - JUN SP/1, TP JUN, PI/3, ERIAUHIND "PARIM PEA", TP JUN BIS 2
Mastifite erinäitus Riia 23.05.2010 - JUN SP/1, PI/1, TP JUN, TP, Klubi Võitja, JUN BIS 1, BIS 2
Rahvusvaheline näitus Tallinnas 05.06.2010 - JUN SP1, TP JUN, EESTI JUUNIOR VÕITJA 2010
Rahvusvaheline näitus Riias 12.06.2010 - NOORTE SP1, SERT, TP, CACIB, kutse Cruftsile
Rahvusvaheline näitus Riias 13.06.2010 - NOORTE SP1, SERT, TP, CACIB
Maailma Võitja näitus 2010 Taani Herning 27.06.2010 - TAANI SERT, MAAILMA JUUNIOR VÕITJA 2010
Rahvusvaheline näitus Tallinnas 22.08.2010 - NOORTE SP/1, SERT/1, TP, CACIB, RÜP3
Rahvuslik näitus Lauluväljakul 12.09.2010 - NOORTE SP/1, SERT/1, PI/1, TP, RÜP4
Rahvusvaheline näitus St-Peterburg 26.02.2011 - AVA SP/1, SERT, PI/1, CACIB, RUS CH
Tiibeti Mastifite erinäitus St-Peterburg 26.02.2011 - AVA SP/1, SERT, PI/1, TP; RKF CH
Rahvuslik näitus Tallinnas 06.03.2011 - AVA SP/1, SERT, PI/1, TP, RÜP3
II Rühma erinäitus Riia 13.03.2011- AVA SP/1, SERT, PI/1, TP
L.A.S.T.B.M.S.A.K. Klubi Mastifite erinäitus Riias 17.04.2011 - AVA SP/1; PI/1; TP; "KLUBI VÕITJA 2011", BIS 1
Mastifite TÜ XIII erinäitus Luigel 30.04.2011 - TS SP/1; PI/1; SERT/1; VSP; "KLUBI VÕITJA 2011"; VSP BIS 1; Eriauhind: "Parim liikuja", "Parim esineja"
RV näitus "Võitja 2011" Tallinn 04.06.2011 - AVA SP/1; SERT/1; PI/1; TP; CACIB; "Eesti Võitja 2011"
RV näitus "Pärnu Võitja 2011" Pärnu 19.06.2011 - AVA SP/1; SERT/1; PI/1; TP; CACIB; "Pärnu Võitja 2011" ja nüüd Rahvusvaheline tsempion
Rahvuslik näitus Luigel 25.06.2011 - AVA SP/1; SERT/1; PI/1; TP; RÜP4
RV näitus Jyväskylä 19.11.2011 - AVA SP/1; SERT; TP; CACIB; SOOME TSEMPION
RV näitus Jyväskylä 20.11.2011 - CH SP/1; CACIB; TP
Talv 2011
Meie koerte lood
Koera omanikust koera kasvatajaks.
Koera võtmine ei saa ega tohigi olla kerge otsus ja enne selle langetamist tuleb tõsiselt kaaluda nii poolt- kui vastuargumente. Tuleb endale selgeks teha kas sul on piisavalt aega ja tahtmist koertega tegeleda ning millise koera pidamiseks sul üleüldse tingimused ja võimalused on. Nii nagu inimesest, peab ka koerast saama täisväärtuslik ühiskonna liige. Teda tuleb kasvatada nii, et temast oleks edaspidi rõõmu ja lusti, mitte et ta oleks hiljem vaevaks ja ohuks endale ja ümbruskonnale.
Kogu järgnev jutt põhineb meie endi kogemustele tiibeti mastifite pidamisel ja kasvatamisel. Kuna kõik koeratõud on erinevad oma päritolult, geenidelt ja sihtotstarbelt , siis kirjutatu ei pruugi kehtida teiste koeratõugude kohta. Ehk leiab siit midagi kasulikku nii tulevane tiibetlase soetaja kui ka praegune koeraomanik.
Minu esimene koer
Niipalju, kui ma oma lapsepõlve mäletan, on meie peres alati koer olnud. Esimeseks oli puudel ja sealt edasi kaks Vene spanjeli. Kuna ise olin veel noor ja kõike muud tegevust jätkus küllaga, siis koerad olid rohkem vanemate hooldada ning mulle rohkem mängukaaslaseks ja niisama seltsiliseks. Koera kasvatuse kui sellisega (rääkimata näitustel käimisest) ei tegelenud meie peres keegi. Koerad lihtsalt olid ja kasvasid ning nende eest hoolitseti.... seni kuni meie perre ilmus tiibeti mastif.
Kodukoera otsimine
Tegelikult oli lugu selline, et tahtsime oma koduaeda ühte suuremat koera. Sai palju mõeldud ja kaalutud ning meie valik langes Berni karjakoerale. See tundus olema piisavalt suur ja nii nunnu. Kuna ühes kennelis olid ka parasjagu kutsikad saadaval, siis tõttasimegi neid sinna ostumõtetega vaatama. Koerad tundusidki olema nii toredad ja armsad, kui poleks olnud ühte aga.... Nimelt kasvataja õue peal jalutades märkasime aia kaugemas nurgas ühte aedikut suurte ja vägevate karvaste koertega. Samas tundusid need koerad nii majesteetlikult rahulikud. Kuuldes nendest koertest lähemalt ja vaagides tema poolt esitatud küsimust „Kas tahate koera, kes teid kojutulles rõõmust pikali jookseb või koera, kes teie tegemisi ilma liigsete emotsioonideta kaugemalt jälgib ja on tõeline koduvalvur”, oli tiibeti mastif meie südame võitnud ja otsus kiirelt tehtud. Ja seda juhuse läbi tehtud otsust ei ole me pidanud kunagi kahetsema. Saime endale just täpselt sellise koera, keda me tahtsime ja enamgi veel. See koer muutis meie edaspidist elustiili täielikult ja totaalselt.
Arast kodukoerast tsempioniks ehk Rocco lugu
Oma tiibeti mastifit võttes ei teinud me pikka eeltööd , koer sai võetud kohe esimesest pesakonnast mis saadaval oli. Valisime ta ise teiste seast välja. Oli teine nii armas – suur „karvamüts” peas ja maru rahuliku omaette olemisega. Me ei uurinud üldse koera sugupuud ega sealt tulenevaid pärilikke haigusi, kutsika vanemate iseloomusid, ega käinud vaatamas eelmiste pesakondade kutsikaid. Praegu soovitaks seda teha kõigil kutsikaostjatel kindlasti, sest muidu võib tõsiselt ämbrisse astuda. Samuti soovitaks vestelda kutsikaomanikega, kes on võtnud juba koera samalt kasvatajalt ja uurida, kuidas on toiminud kasvatajapoolne järelhoid ja edaspidine huvi ning abi. Igasuguseid olukordasid ja küsimusi võib värskel kogemusteta koeraomanikul ette tulla – tõeline kasvataja peaks alati lahkelt nõu ja jõuga valmis abiks olema. Aga meil vedas tookord väga, sest saime tänu juhusele endale tõesti väga hea iseloomuga ja terve koera. Kutsika võtmisel oli meie kindel otsus – kodukoeraks ja heaks sõbraks ning ei mingeid näitusi. Kõik läks aga vastupidiselt. Algul me kutsikaga kuskil eriti ei käinud ja noorele koerale iseloomulikult oli ta kõige uue ja võõra vastu pelglik ning arg. Autosõitu kartis, võõraste eest pages ning teiste kutsikatega suheldes hoidis ennast tahaplaanile. Näitusetrennigi sai tehtud mõned korrad kutsikate kokkutulekul ja sedagi tõsiselt võtmata hetkeni, kuni meie koer oli juba 8 kuune. Kasvataja arvates oli meie Rocco sirgunud selleks ajaks nii ilusaks ja uhkeks koeraks, et võiks ikka korra näitust proovida. Ei tea isegi kuidas me endale augu pähe lasime rääkida, aga siis läks paanikaks: koer on arg, treenimata ja näitus kohe tulemas. Ka endal puudus igasugune ettekujutus koera näitamisest. Mis seal ikka. Võtsime siis koera kaasa ja hakkasime temaga käima kaubanduskeskuste ees, kus palju inimesi ja siginat-saginat. Tänu ilusale koerale ja headele turvameestele saime võimaluse ka uste vahelt edasi-tagasi jalutada ja fuajees patseerida ning nii me käisimegi mitmeid kordi. Lisaks igaõhtune kodune platsitreening. Aga koera näitamine, sellest oleneb ju ka väga palju. Surusin siis omaenese tarkuse ja ego maha ning otsustain minna õppinud händleri juurde koolitusele. Soovitan seda igaühele, kellel vähegi koeraga plaanis näitustel käia. Piisas vaid 5-6 korrast nii koerale kui mulle ning oligi asi, mida me ringis tegema peame, põhimõtteliselt selge. Suur tänu siinjuures Kadi-Liisile hea õpetuse eest. Kuna vaeva oli nähtud tublisti ja esimene näitus ka kohe õnnestus, siis nii ta algaski – suur ja soe suhe koertenäituse maailmaga! Nüüdseks oleme Roccoga läbi reisinud pool Euroopat. Ta on sõitnud autoga tuhandeid kilomeetreid, reisinud laevaga, lennanud lennukiga, sõitnud liftidega ja elanud nooblites hotellides. Teda võib julgelt jätta üksinda autosse või hotellituppa kartmata, et seal midagi ära rikutakse. Ja mis kõige toredam – koer ja ka meie naudime seda kõike. Ärge arvake, et koer ei saa aru kui tal hästi läheb ja teda kiidetakse. Ka tema oskab oma saavutuste üle uhke olla ja see väljendub kohe tema hoiakus ja olemises. Nüüdseks on meie arast kodukoerast saanud siis INT&MULTI CH. Oli väga uhke tunne olla temaga Põhjamaade Võitja näitusel prozektorite valguses II rühma BIS auhinnapedestaalil. Me nautisme seda koos koeraga ja tundsime, et oleme midagi suurt ja ilusat korda saatnud. Oma iseloomult on Rocco tõeline valvekoer, kellel on säilinud kõik valveinstinktid igivanadest Tiibeti mägikoertest. Me ei ole talle midagi õpetanud ega teda selles osas treeninud – tema harukordselt head iseloomuomadused on olnud kõik kaasa sündinud. Teda ei ole võimalik võõra poolt ära "osta" ühegi maiusega ega meelitusega ja ilma tema loata pole võimalik ühelgi võõral meie aeda siseneda. Ka peale tutvumist võõrastega jääb ta veel kauaks eemalt silmanurgast jälgima, kas külaline ennast ikka viisakalt ja korralikult ülal peab. Peale koduhoovist ärakäimist ja uuesti koju saabudes, on tema esimene kohustus oma territoorium jälle kiiresti kontrolli alla saada. Selleks tuleb teha vähemalt paar tiiru mööda aiaääri ja igasse ilmakaarde haukumisega teavitada, et „peremees“ on tagasi. Rocco ei haugu kunagi lihtsalt niisama - kui ta seda teeb, on selleks alati põhjust. Pererahva kojusaabudes ei jookse ta neid rõõmustades kunagi pikali, vaid jälgib soliidselt neid oma lemmikpaigast – koertele spetsiaalselt ehitatud kõrgendikult, kus hea ülevaade kogu aiale. Kuuti pole teda veel õnnestunud meelitada, sest üks õige tiibeti mastif tunneb ennast nelja seina vahel ahistatuna ja sellise ilusa pika talvekasukaga nagu Roccol on, pole külma põhjust kartagi. Nii magab ta ka talvel lihtsalt lumehanges või trepiesisel katuse all. Loomulikult käib ta ka korra õhtul viieks minutiks toas telekast uudiseid vaatamas, aga siis kohe õue tagasi, sest kodu vajab valvamist. Peale selle on ta täielik esteet ja puhtuse etalon. Ka koduaias kõnnib ta mööda kõnniteid vältides pori ja veeloikusid. Vaatamata ilmale on ta alati puhas ja kuiv. Rocco on väga intelligentne koer, kunagi ei trügi ta kuskilt jõuga läbi ega kellegi ette. Pigem ootab ta rahulikult, millal temale koht vabaneb. Roccol on ka väga hea närvikava. Ta ei lase ennast häirida ei äikesest ega uue aasta saluutidest. Rocco on olnud väga heaks eeskujuks meie pere teisele tiibeti mastifile Gemole, kes on teinud kõiki asju täpselt nii nagu suur sõber ja karjajuht ees.
Teine tiibeti mastif ehk Gemo lugu
Kuna Rocco näitusetulemustest olime saanud suurt innustust, siis otsustasime soetada endale ka teise isase tiibeti mastifi, kellega koolitust ja näitustel käimisi alustada kohe juba beebiklassist. Seda vaatamata hoiatustele, et kaks isast koera ei pruugi omavahel leppida, kuna mõlemad soovivad endale karjajuhi positsiooni. Ostu sai kaalutud kaua ja lõpuks otsustasime ühe tuntud Tsehhi kenneli kasuks. Nii ta siis meile lennukiga saabus. Oma vanuse kohta suur ja võimas kutsikas. Käpp oli juba kohe kutsikana sama suur kui meie 2 aastasel Roccol. Kui Gemo esimest korda aias maha panime ja ootasime, et nüüd on Roccol uuest sõbrast väga hea meel, siis rõõmustamise asemel vaatas ta meile otsa küsiva pilguga - milleks tema veel siin? Terve nädala ei tulnud ta Gemo ligigi ja kui see ise püüdis tutvust sobitada, siis lihtsalt marssis tähtsa näoga eemale. Võttis aega mis võttis, aga pikkamisi sõprus süvenes. Juba kutsuti üksteist mängima ja tehti koerust ning ka pahandust koos. Pahandust küll suhteliselt vähe, sest noorem koer teeb asju nii järgi nagu vanem ees. Rocco iseloomu arvestades olid aga pahandused välistatud. Siia vahepalaks üks juhtum, milline leidis aset siis, kui meil juba ka kolmas tiibetlane oli. Ühel öösel kuulis abikaasa, et Rocco prõmmib käpaga vastu ust. (muuseas on igal koeral oma käpalöök ja me tunneme täpselt ära, kes ukse taga on). Ta pole seda kunagi teinud öösel kui tuled kustus ja kõik magavad. Abikaasa siis läks ja riidles temaga, et öösel nüüd küll tuppa tulekut pole. Natukese aja pärast kordus sama asi, mis tundus Rocco puhul juba väga imelik olema. Juhuslikult märkas abikaasa siis aknast, et noored sõbrad närivad midagi. Selgus, et ette oli võetud üks pisike dekoratiivne aiakujuke ja mõelge vaid, et Rocco tuli meile seda ütlema. Koerte omavahelise läbisaamisega polnud mingeid probleeme kuni Gemo hakkas saama aastaseks. Selleks ajaks oli temast sirgunud suur ja võimas koer, kellel kaalu ca 15 kg rohkem kui Roccol. Välja lõid esimesed võimunäitamise instinktid ehk karjajuhi paikapaneku küsimus – Roccole hammaste näitamine ja urisemine, eriti meie juuresolekul. Ehmatasime sellest tõsiselt ja mõtlesime mida teha. Kuna Gemo oli noorem, maiam, jõulisem ja ka nahhaalsem kui Rocco, siis paratamatult oli ta ka saanud rohkem tähelepanu. Gemo on seda tüüpi koer, kes armastab väga oma pereliikmete lähedust ning otsib tähelepanu ja seltsi. Ta magaks hea meelega toas voodis ja tahaks, et teda sügatakse ja hellitatakse. Ainult Rocco haukumine õues segab teda seda kõike rahulikult nautimast. Ja Rocco vana kiusupunn hakkab siis nimme häält tegama kui Gemo tuppa tuleb. Niisiis tunnistasime oma viga, et olime Gemot tahtmatult eelisolukorda pannud ja hakkasime oma viga parandama. Maiust ja süüa sai nüüd Rocco alati esimesena, jalutama minnes kaelarihm kaela esimesena talle, aiaväravast väljus alati esimesena tema ja rihma otsas läks eespool ka Rocco. Mitte nii nagu vanasti, et kes kõige kõvemini trügis see eespool oli. Meie üllatuseks aitas see kõik väga ruttu ja enam meil karjajuhi küsimusega probleeme pole – see on Rocco, kes oma staatust õnneks kunagi kurjalt ei kasuta. Gemol oli ka veel üks halb harjumus, mille võõrutamiseks me hulga vaeva nägime. Nimelt meeldis talle mängimise käigus Roccot sabast rebida. Selle tulemuseks oli see, et ühel kevadel oli Rocco saba sorus ja karvadest peaaegu tühi s.t. et üks tiibetlase oluline näitaja - ilus kohev saba oli olematu. Gemot sai küll keelatud ja temaga riieldud, aga see aitas ainult seniks kuni ise juures olime. Õnneks avastasime selle vastu üllatavalt effektiivse vahendi – suukorvi, mille panime Gemole pähe kohe kui jälle selline asi juhtus. Tulemus oli üllatavalt tõhus. Gemo oli küll peale seda kohutavalt solvunud, kuid see rumal komme kadus. Gemo on oma iseloomult tunduvalt aram kui Rocco ja sellepärast ka rohkem agressiivsem. Võõraste külla tulles peab teda väga hoolega jälgima, et Gemo nad ilusasti omaks võtaks. Muidu on mingi hoiatusnaksatus või ninamüks väga kerge tulema. Samas on ta väga õrnahingeline koer, oma pereliikmete suhtes kõige suurem memmekas, igatsedes kallistusi, musitusi ja temaga tegelemist. Oleme tähele pannud , et temaga aitab siiras südamest-südamesse jutt rohkem kui karmihääleline riidlemine. Kuna Gemost meist mitteolenevatel põhjustel näitusekoera ei saanud, siis tuleb tal küllaltki tihti üksi kodus olla. Vastupidiselt Roccole kellel pole sellest sooja ega külma, on Gemo nendel päevadel täielik õnnetuse hunnik. Nooremana ulgus ta pea 24 tundi jutti, ta ei söönud ega maganud. Tema jaoks on Rocco eemalolek täielik katastroof. Juba näituse asjade sättimisel saab ta aru, et kuskile on jälle minek ja tema peab koju jääma. Saba vajub sorgu, silmis õnnetu pilk hakkab ta vaikselt kuudi poole liikuma. Õnneks on viimasel ajal asi paremaks läinud ja ta saab aru, et sõber ning perenaine-peremees on varsti jälle kodus tagasi. Kuute on meil üks ja seal käibki ainult Gemo ning ainult siis, kui väljas väga halb ilm, äike või mõni muu paugutamine, või kui ta üksi jäetakse. Rocco kojusaabudes ei tea ta mida suurest rõõmust ära teha – roomab sõbra ees, üritab limpsida ja kallistada. Vaatamata Gemo veale on ta meil ikkagi näitusekoolitusega koer ja valmis igal hetkel esinema. Ta oskab väga hästi teha kõike, mis näituseringis vajalik. Kuna aga Gemo ja näitustega läks nii nagu ta läks - ja meie ka jonni ei jätnud, siis otsustasime endile võtta veel kolmanda isase tiibetlase. Selle peale nii mõnigi vangutas kahtlevalt pead, et kolm ja kõik isased..... Igal halval asjal on alati ka oma head küljed. Ei saanud Gemost küll head näitusekoera, sai aga maailma parim lapsehoidja meie kolmandale koerale.
Kolmas tiibeti mastif ehk meie Mõmmu Ironi lugu
Kolmanda tiibetlase otsustasime kindlalt võtta Eestist. Mööda Euroopa koeranäitusi reisides olime jõudnud arusaamisele, et Eestis aretatud tiibeti mastifid on oma tõuomadustelt ja väljanägemiselt maailma parimad ja ilusamad. Nii langeski meie valik Chenporewa kennelile ja rõõm uue koera soetamise üle oli kasvatajaga vastastikune. Ka kutsika valikul langesid meie arvamused kokku. Enne kojutoomist käisime oma Mõmmut mitmel korral kasvataja juures vaatamas ja kallistamas. Miks Mõmmu? Aga sellepärast, et ta on algusest peale olnud üks tõeline karumõmm – pika kasuka ja suure „karvamütsiga”. Samas oli ka hea tutvuda meie kutsika vanemate ning kenneli teiste koertega ning veenduda, kui heasüdamlikud ja sõbralikud koerad on Ironi vanemad. Oma sõbralikkuse inimeste ja teiste koerta vastu on Mõmmu kindlasti pärinud neilt. Kui kutsika koju tõime, siis mõtlesime , et Roccol ja Gemol on kindlasti uue sõbra üle super hea meel. Aga võta näpust – mõlemad vaatasid uut kutsikat sellise näoga, et ega ometi ta meile kauaks jää ja jätsid ta üksinda aia ette istuma. Iron aga julge kutsikana tatsas kohe Gemole järgi ja üritas sõprust luua. Ei läinudki palju aega kui neist kahest said lahutamatud sõbrad. Kui meilt kord küsiti, et mis on Mõmmu lemmik mänguasi, siis meie üksmeelne vastus oli - Gemo! Rocco taas ei tulnud väikse ligi pea kaks nädalat, kuid ka tema harjus varsti. Tegelikult kartsime kõige rohkem Gemo pärast. Et kuidas ta suhtub Ironi mängulusti ja mismoodi ta tema kiusamisi talub. Kõik läks aga vastupidiselt. Me poleks kunagi uskunud, et Gemol jätkub niipalju kannatust ja valuläve, kui ta seda Mõmmuga mängides on üles näidanud. Väike oli ikka kohati täielik tüütus ning rippus oma nõelteravate hammastega Gemo mokkade otsas nii, et pärast kõik katki ja kärnas . Oleks ta ka kordagi uhratanud või tigedaks saanud. Kui asi juba täiesti väljakannatamatuks muutus, siis ta lihtsalt põgenes meie juurde varju. Üllatav oli ka see, et Rocco, kes kunagi eriti müranud ja mänginud ei ole, tuuritas lõpuks koos teistega nagu noor kutsikas – nii et mängulusti jagus kõigile. Kõik meie koerad on koju saabudes nädala jagu öösiti maganud toas ja peale seda juba vabatahtlikult ilma sundimata ööseks õue jäänud. Üldiselt on nende lemmik magamispaigaks treppide katusealused. Vahest imestame, kuidas kolm suurt koera küll ühele trepipealsele ära mahuvad, aga seal nad on külg-külje kõrval. Isegi Rocco, kes ennem armastas privaatselt üksi magada ja läks eemale kui Gemo ennast ta vastu sättis, talub nüüd sellist lähedust. Üks muutus Roccoga toimus veel. Kui varem oli tema söömisega paras peavalu, siis kutsika saabudes hakkas Rocco alati oma söögikaussi tühjaks sööma. Nüüd on ta kohal esimesena ning ei lõpeta enne kui kauss tühi. Koerad söövad meil kõik koos ja kõrvuti. Mingit probleemi ega üksteise eest söömist pole. Tavaliselt hoiab Gemo alguses ennast tahaplaanile ning laseb karjajuhil kausi tühjaks süüa ja tuleb siis ise sööma. Ja kui kellegi kaussi veel midagi jäänud on, siis jagatakse see omavahel sõbralikult ära. Iron on oma iseloomult nagu segu Roccost ja Gemost. Ta on parasjagu nahhaalne ja julge, samas väga sõbralik nii inimeste kui teiste koerte suhtes. Mängulustigi jaguks kogu päevaks, kui suured sõbrad vaid viitsiksid temaga mängida. Ta on väga uudishimulik ja suur putukateadlane, sest igat maas liikuvat putukat tuleb ikka lähemalt uurida ja tundma õppida. Ja suur jutupaunik on ta ka. Hommikul teda tervitades räägib ta omas keeles sulle kõik öised sündmused ära. Kasvatajaga kohtudes – oh seda rõõmu ja juttu siis. Seda jätkub kohe kauemaks. Sotsialiseerimise mõttes oleme temaga tihti käinud „Horteses“, kus koeral endal võimalik maiust valida. Tänu sellele harjus ta ka ruttu autosõiduga. Kõige parem suhtluskoht koerale on muidugi näitused kus siginat-saginat, koeri ja inimesi palju. Näitusetrenni oma Mõmmuga teeme kord päevas peale päevast uinakut ning enne õhtusele jalutuskäigule minekut. Igal õhtul käime koertega jalutamas lähedaloleval põllul ja teedel. Et asi väheke põnevam oleks , siis sinna juurde kuuluvad ka kõikidele koertele mõningad treeningharjutused. Jalutuskäikudel on meil koerad alati rihmastatud, sest kunagi ei või kindel olla millise nurga tagant ilmub välja jooksja või rattur. Või millise rohututi seest tõuseb jooksu jänes. Arvestada tuleb, et tegemist on ikkagi valvekoeraga, kelle valvatav territoorium temaga kaasa liigub. Mõnel koeral on see suurem, mõnel väiksem. Kui aga keegi tema territooriumile ootamatult siseneb, võivad tulemused olla väga kurvad. Olid ju tiibetlased valvekoerad, kes ööseks lahti lasti selleks, et karja, inimesi ja territooriumit valvata. Et igasuguseid ebameeldivaid ootamatusi vältida ei jaluta me kunagi koertega ilma rihmadeta. Neil on koduaias piisavalt ruumi kus nad lahtiselt jooksevad. Söövad nad kord päevas peale õhtust jalutuskäiku ja magustoiduks loomulikult ka mõni kont (aga ainult killuvaba) või muu koeramaius.
Meie Mõmmu on tõeline rõõmurull ja kaisukaru, kelle nägemine toob inimestele naeru näole ning tõmbab uudistajaid ja paitajaid magnetina ligi. Selline ta on - rõõmuks oma issile-emmele ning loodame, et kuulete temast lugusid ja näete pilte ka edaspidi.
Lõpetuseks ehk mida tahaks soovitada tulevastele tiibetlaste omanikele
Lõpetuseks tahaks öelda, et koerte pidamise ja kasvatamise vahe ongi see, et koerte kasvatamine eeldab täielikku pühendumist oma pere lemmikutesse. Tiibeti mastifit soetades tuleb aru anda, et oled võtnud endale valvekoera, mitte kõigile rõõmsalt sabaliputava toakoera. Ta valvab kiivalt oma territooriumit ja ei luba sinna loata siseneda kellelgi. See kõik eeldab tunduvalt suuremat vastutust, hoolitsust ja järjekindlust tema peremehe poolt. Peab olema piisavalt aega ja tahtmist, palju kannatust ja nii mõnestki muust asjast tuleb selle nimel loobuda. Tänu järjekindlusele oleme saavutanud selle, et meie koduaed näeb kena ja korras välja. Lillepeenraid piirab vaid 40cm kõrgune aed, millest koerad kunagi üle ei lähe. Et koertega ühist keelt saavutada peab kuuluma ka ise sinna karja kus nemad. Tuleb langeda koera tasandile, samastada ennast nendega ja üritada mõelda nii nagu nemad, mängida nendega nii nagu nemad seda teevad ja siis tunned sa oma sõpradest tõelist rõõmu. Kuna koerad on edaspidi sinu pere liikmed, siis nende heaolu on samatähtis kui sinu oma. Meie koerad ei kaeva aeda aukusid ja pole ka kunagi aiast välja kippunud. Nad tunnetavad, et neist hoolitakse ja nendega piisavalt tegeletakse ja neil on oma kodus hea ja turvaline olla. Me armastame oma koeri!
Kui lõvi loetakse loomade kuningaks, siis koerte kuningaks pean mina kindlasti Tiibeti Mastifit!
Õnnelikud koeraomanikud Merle ja Tõnu
Loo autor: Tõnu Tanvell